W800: esimesed tuhat
13.09.2025
Esimesed tuhat kilomeetrit Kawasaki W800-ga said täis kusagil Võsu ja Altja vahel metsateel. See oligi seni pikim ettevõetud sõit, mis algas Koerust ja kulges üle Rakvere Käsmu, sealt Võsu kaudu Altjale ja siis tagasi koju.
Ma ei ole rattaekspert aga oma esimesed kogemused saan ajaloo huvides kirja panna.
Kõigepealt on mul heameel tõdeda, et ma pole taaskord ämbrisse astunud ja kiirustades vale otsust teinud. Kõikide oma plusside ja miinustega on W800 mulle õige ratas. Sobilik eelkõige mulle olulisteks lühemateks otsteks aga saab suurepäraselt hakkama ka pikematega. Rattal on särtsu ja minekut suurel teel teiste liiklejatega toimetulekuks piisavalt. Ole ainult mees ja hoia gaasi andes lenksust kinni, et kiirendus ja/või tuul Sind sadulast ei pühiks.
Võib olla suurimaks “miinuseks” võikski esmapilgul pidada tuuletakistust, mis puuduva esiklaasi tõttu muudab suured kiirused 100-110+ pisut ebamugavaks. Samas sain esiklaasi rattaga kaasa ja ma pole vaevunud seda lihtsalt külge panema. Ilma on stiilsem.
Teiseks, ja siin on võrdluseks minu teine “esimene ratas” Triumph Tiger, on W800 kuidagi eriliselt tundlik maantee konarustele. See sai eriti selgeks sealsamas Võsu-Altja vahelisel kitsal asfaltteel, kus puu juured tekitasid kohati silmale nähtamatuid hüpekaid, mille ratas kenasti üles korjas ja juhile üle kandis. Triumph on selles osas oluliselt mugavam ja pehmem. Aga tunnistan, võrdlusbaas on olemuslikult vale, sest neid kaht ratast ei saa võrrelda!
Muidu saan loetleda ainult plusse! Mulle meeldib eriti ratta kergus, mis teeb temaga seismise ja kohapeal manööverdamise väga lihtsaks ja turvaliseks. Eks see ole paljuski harjumise küsimus aga ma siiski pigem naudin asjaolu, et ma ei pea ratta tasakaalus hoidmisele eraldi tähelepanu pöörama.
Ratas on kiire, ergas ja väga hea minekuga! Polnud olukorda kus oleksin oma W800 võimekust silmas pidades hätta jäänud kuigi on selge, et ega ma autodega ei võistelnud.
W800 iste on mugav, seljale liiga ei tee kuid on suurtel kiirustel niipalju libe, et gaasi andes tunned ennast tagasi vajuvat. Võib olla on tegemist lihtsalt harjumise küsimusega ja mingis mõttes see isegi meeldib, sest “võimendab” pisut kiirenduse efekti.
Ja lõpetuseks tasub kindlasti mainida selle stiilse väljanägemisega ratta häält, mis on mõnusalt sügav ja soliidne. See annab sellele retroklassikale emotsionaalset kaalu, kuna on võrreldes valdavalt eesti teedel vuravate motikatega siiski pigem väike.
Kuigi sõiduilmasid jagub veel, olen asunud otsima oma ratastele talvekorterit. Sellest ja veel muudest huvipakkuvatest teemadest kavatsen kirjutada edaspidi...