Sissejuhatuseks...

28.08.2025

Minust sai 51 aastaselt mootorratta omanik. Just sellise nagu lisatud fotol. Kas tegemist on keskeakriisiga? Või noorpõlveunistuse realiseerimisega võimaluste tekkides? Kerisin tagasi oma üksikuid mälupilte seoses mootorratastega.

Ma ei ole mootorratastele üldiselt tähelepanu pööranud. Nad on olnud lihtsalt olemas. Välja arvatud juhtudel, kus need on väga lärmakad. Jälestan sellist eneseväljenduse viisi ja selliste rataste omanikke, kelle edevus või rumalus tähendab sadadele rikutud meele- või öörahu. 

Esimene mälestus mootorrattast meenub 80-ndate keskpaigast, kui isal oli kasutada üks külgkorviga isend. Sõitsime sellega maale ja käisime ka kõrvalkülas veskil vilja jahvatamas. Isa, mina, tädipoeg ja raske kott viljaga!

Järgmine mälestus on keskkooliajast, seostub ansambliga a-ha, kelle esitatud lugu “Stay on these roads” on siiani minu absoluutne lemmik. Originaalvideos sõidavad bändi liikmed motikatega ja ma mäletan teatavat kadedust, või oleks õigem öelda, soovi sarnaneda, kui seda toonastel videodiskodel või MTVs vaatasin.

Load sain 1992 ja kantuna mingist sisemisest soovist, oli minu esimeseks mootorrattaks abikaasa vanaisa külgkorviga sõiduvahend. Marki ei mäleta. Ostsin selle 500 krooni eest, isa sõitis sellega garaaži. Täiesti sõidukorras aga kuna seda polnud kuskil hoida ning puudus ka tahtmine sedasorti tehnikaga mässata, müüsin masina mõni aeg hiljem selga istumata sama raha eest maha.

Ja siis ongi aasta 2025. Olime perega selleks ajaks elanud 16 aastat maal ning soov omada mootorratast oli igal suvel vähemalt korra vestlusteemana laual. Korraks tekkis ka mingi võbelus kui klassivend Ahto, avalikkusele rohkem tuntud kui Rebaseonu, oma ratast müüma hakkas. Aga finantsvõimekust nappis ja võib olla takistas unistuse realiseerimist oskamatus alustada. Tehnikahuvilisest sõbra abiga sai nüüd jää murtud ning minust Kawasaki W800 Final Edition omanik.

Selles rattas on kõik olemas! Mälestused, lemmiklugu, stiil, isikupära ja sõidumugavus. See ei ole ratas, millega minna Euroopa tuurile aga kindlasti on tegemist rattaga, mille seljas nautida suvist Eestimaad ja ilusat ilma, väikesi asulaid või suuremaid linnasid. Vahetevahel ka “põgeneda” iseenda või maailma eest. Selle ratta selga istudes sain esmakordselt aru, kuidas on võimalik mootorrattasõitu nautida! Ilma, et selleks peaks 25 000 “pariislast” kannatama...

Avafoto: maxxmoto.com